Samm ette, samm taha või hoopis vasakule ja siis paremale, taskus kumeramast kumeramad kivid, palud kivide loojat, kaheksapäist, kübarate ja prillidega, üheteistkümne vastastikku kokku pressitud universumi ainujumalat, et too sind säästaks – vahet ei ole, porri maandud sa niisamuti kui läbi virmalistekardina kihutav röögatu suur komeet, ja selle saba peal istuvad seitse härjapõlvlast, roheliste kaabudega, igale on kinnitatud erivärvi smaragd, vasakul käel kaks ja paremal käel kolm näppu, vööl pudelikene viskoosse hingerohuga, jalas on kollased, veripunaste surilina kontuuridega kummikud; mõtle ise, peaga, see ei saa sulle halba teha, ainult head. Kaudselt on see sama universum. Kummikuid oleks küll olnud vaja, ilm oli ühtäkki üllatavalt kevadiseks muutunud – soe ja vesine – ning sellega kaasnes üksjagu tegemist, et kuival jalal kohale jõuda. Ja miks mitte võtta tõeline kevad säherduse tubli annuse muusikaga vastu, tervitada ja kaelustades päikest, andes talle märku et me temast hoolime, ja ta ei peaks niipea kuhugi ära minema. Mõeldud ja tehtud.
“Ladies and Gentlemen, the Fabulous Deathcats” – mul on võimatu mitte sisse tuua seda referentsi, jube sümpaatne film (peakski varsti uuesti vaatama) ja muusika, ja Deathcatsi ilmsüüta kui lakoonilises, kange väävelhappe kombel põletav ja otsekohane, mässumeelne, liigsest sünteetikast vaba, toores ja mõõdukas-primitiivne punk’n'roll. Pehmem kui Girlschool, seda kindlasti, muid võrdlusmomente ei oska tuua. Esimese suurema kontserdi kohta üsna tubli saavutus ja suuremaid viperusi kõrvu ei jäänud, ehkki rohkem silmtabavat energiat ei teeks paha. Ahjaa, noored neiud otsivad endale ka teist kitarristi juurde (paar nädalat tagasi vähemalt otsisid), et kui tunnete ennast piisavalt punk’n'rollina, aidake nad hädast välja. Mehed paraku ei kvalifitseeru. Suurepärane elamus.
Järgmisena tulvas kogu täiega, otsatu sisuga punktiplaneedi tulikuum ja pidevates muutustes tuum. Nii juba kolmandat korda (kolm korda olen mina tunnistajaks olnud) ja iga kord võtab see tuum eriskummalisi metamorfoose ette, viimati on etaloniks saanud Acid Kingi käreda kraapivuse ja kapjadeklõbinaga happemuul. Selline kujumuutus mulle meeldib, kuigi ma pean nõustuma paari sõbra väitega, et kohati kipub Planet Spot ennast liialt kordama ja õhus on vahetevahel liiga palju tühjust (teine kitarr või bass ei teeks paha), ent tuuma temperatuur tõuseb ja elu selle planeedi pinnal muutub iga päevaga aina talutavamaks ja mitmekesisemaks.
Küsimus suurele ringile: kes oli õhtu kõige kärarikkam bänd?! Otseloomulikult järgmine Metsatöll, iga mõeldava festivali ja suurürituse teeneline meelejahutaja, reggaehimurite ja oraalmetali, kombitsate ning tinasaabastega verd leemendav soomustatud hirm. Seda et Tolmunud Mesipuu on alternatiivsema muusika ringkondades palju tähelepanu ning häid sõnu pälvinud – vaikselt imbub ka mujale maailma -, ja et iga kord kui nad esinevad, on lavaesine paksult rahvast täis (omajagu rohkem kui teiste esinejatega samal üritusel), ei vaja vahest ülekordamist, sest see on ilmselge. Tolmunud Mesipuu on seesugune bänd, keda ma näeksin hea meelega meie riiki esindamas Eurovisioonil – Tolmunud Mesipuu massidesse! Ettekandmisele jõudsid: “Tervitusi maarahvale“, “Viska tulle“, “2 inimest ja 2 lammast“, “7000000 meest vaatab su naist“, “Kuradisosin“, “Mõlemad näevad“, “Pulgapillamisvähk“, “Seitsmetolline“, “Sisse välja ja stopp“, “Süä om” ja päris uus, eelmisel päeval valminud lugu, mis andis veidikene aimu nende tulevasest materjalist (tsüaniid ja mesi). Seitsmetollisest fenomenist saab aru vaid siis, kui ise kohal olla ja kaasa tantsida – mul on peas seitsmetolline nael. Tavapäraselt teevad nad seda viimase loona, mille järel võtab pidu räpase pöörde – mõneti ma mõistan miks see alati viimane lugu on, sest kui see liiga vara lendu lasta, siis ei mäleta peo lõpmist otsa enam mitte keegi. Tolmunud Mesipuu laivide kvaliteedinäit on 99.9%, ja seda liialdamata.
Tünga saite, kui te hetkel arvasite et pidu sai sellega otsa. Ei saanud otsa ja õnneks väga räpaseks ka ei läinud kätte peale seitsmetollist fenomeni, nael oli jätkuvalt tugevalt, ja üpriski sügavale kolju sisse surutud. Crystal Cloistersil polnud põhjust häbeneda, kuigi eelmine bänd oli olnud ütlemata kõva, nii kõva, et jumalgi võtaks tema kotta astudes sandaalid jalast ning kummardaks püha puskariajamise masina ees. Crystal Cloistersil oli kuulajatele pakkuda uutmoodi üllatus, nimelt on bändiga liitunud teine kitarrist (kelle nime ma ei tea), mille tõttu kõlavad nad nüüd üksjagu rammusamalt. Ja nii vist ongi õige – süvaproge (korallsilmsed soolod jne.), mis mul mõtteis mõlkus seoses uudisega, et bändil nüüdsest kaks kitarristi, pole justkui Cloistersi teema. Aga ei tasu valesti aru saada: kompsitsioonid on piisavalt keerukad ning vaimase kehaga kaasakiskuvad, hoiavad põnevil.
