Southern Sun @ Rockstars (08.04.2011)
Hoolimata kroonilisest loodusliku päikesevalguse puudumisest, säras kõikjal varakevadine tehispäike, tükki kuus ja vahel rohkem, sõltuvalt planeedi kraadist tema orbiidil, aga kuus päikest on kindel miinimum, et jaheduse üle ei saanud üldiselt kurta, ennemini oli palav. Viimasest Tallinnas käigust on omajagu aega möödas, pool aastat kindlasti, vahest rohkemgi, siis müdistasid Korteris saapasääremaa ruumiküllane ja avarduv doom‘i-heeliks Ufomammut ja kodumaine, kahest mehest koosnev – rohkemat pole vaja, sest abiks on ka tulilind, tõugates ja möirates, lömastades ja eirates – hävingupataljon Talbot. Raju ja kõrvulukustav, meeldejääv. Esialgu polnud mul küll plaanis Southern Sunist osa saada, nädal varem toimus siin samas Aprillikivi, kus kahte sellegi ürituse kavas olevat bändi demonstreeriti, ja küllap ei olekski osa võtnud, kui Planet Spoti Oliver poleks kutsunud – tänan kutsumise eest! -, kuidas sa siis ikka keeldud, ja nii see oligi. Need bändid ja see õhkkond, otsekui kodus. Ideaalilähedase – ilmselgelt oligi üks ideaalidest – õhkkonna taga seisid kahtlemata esinenud muusikalised kooslused, kelleta poleks see võimalik olnud, jube sujuv ja kosmilist rahu kiirgav soojendus järgmiseks nädalaks… te veel kuulete sellest, kindel.
Päris esimest Crystal Cloistersi ülesastumist ma ei näinud, justkui selgus. Küll aga olin ma kohal kui nad esinesid koos YaGi ja Voogiga. Sümpaatne ja värskendav esmamulje, parajalt tehniline ja parajalt toores, kuigi see oli natukene heitlik ja täiuslikkusest kaugel. Crystal Cloistersi muusika põhikontuurid on üldjoontes samadeks jäänud, muutunud on siiski paljut. Iga esinemisega leiab üha kindlamini jalgealust ja toimib kooslusena paremini, tihedamini seostatuna. Viimaseks kõige suuremaks muudatuseks, järgmiseks etapiks tolle bändi muusikalise identiteedi kujunemisel, on teine kitarrist Huns (Shelton San, Köök). Kui ma Aprillikivil kehitasin õlgu, ei osanud suurt midagi arvata kahe kitarriga Cloistersist, tolmusem ja tummisem, muud ei midagi, siis Southern Sun tõi veidikene paremini välja kahe kitarri hoomatava detailsuse ja nüansirikkuse sügavuse. Detailsus ja sügavus, dimensioon uues dimensioonis, on veel avanemisjärgus, nagu ka Karlis ise ütles, ning on veel tiba maad astuda, ennemini kui jõutakse plaanitud sihtkohta. Sihtkoht on muidugi mõndapidi lahtise definitsiooniga. Oo, avanege Püha Mäe kloostrid ja katakombid.
“What happens when you broadcast the truth is you piss everyone off!” — Milton William Cooper
Punktiplaneedi orbiit oli soodsalt kaldus, kuus tehispäikest, minimaalselt, ja üks suur hõõguv, kohe kohe musta auguna üle siseuniversumi rulluva punase hiiglase kümneid miljardeid aastaid termotuumareaktsiooni käes vaevelnud erepunane heeliumkeha. Tähesüsteemide avastajate seiklused muutuvad iga korraga aina tuttavlikumaks, suvalisest jämmist on asi kaugel, ehkki juhuslikkuse hooleks jäetakse alati midagi, mis saab loomulikult tähendada ainult head. Endi sõnul polnud nad eelmise retkega rahul, kuid sedakorda nad kindlasti peaksid olema: siit-sealt kostus positiivseid kommentaare ning oli näha et helilained haarasid publiku kaasa, ja Planet Spotile endile paistis ka laval väga meeldivat – sünergia.
Naiste ja meeste sõda; pintsaklipslased, arstid, õpetajad, vaimuhaiged, narkomaanid, melomaanid, tasakaalutud ja tasakaalus, valged ja mustad – kollased ja punased -, bomsid ja usklikud – lubage tutvustada, näitemängu juhib üks ja ainus Zahir. Kogenumad zahiri-teoreeritikud oskavad rääkida ja mäletada ühte koma teist, seansse on neil seljataga sadu, et on põhjust ja tahtmist. Eelmine oktoobrikuine seanss oli tegelikult neetult lahja, ei tea kas probleem oli koduigatsuses, kuid kodukandis andis Zahir üksjagu kogukama kontserdi. Natukene klassikalist speed-metalit ja siis veidikene uut, või vähemalt midagi seesugust, mida mina polnud varemalt kuulnud. Parajalt zahirilik: idabloki valgustatud monarhia, tragöödiline speed ja romantiliste eostega garaaži-idüll.
Uus Energia polnud pläust, ent kellaaeg oli mõnevõrra hiline, silm udune ja käed värisesid – ei viitsinud pikalt kuulata. Reeglina mulle meeldib ning pakub huvi dub/reggae laivis vaadata ja kuulata (niisama ajaviiteks pigem ei viitsiks), ja seda sellegi bändi puhul. Uus energia voolas kaunikesti rahulikult, hüpnootiliselt ja mõtisklevalt piki kiviklibust madalat sängi, muutes suunda vastavalt käänakutele, suubudes lõppeks suurde ja läbipaistvasse veekogusse, mille teisest otsast saab alguse tema läte. Ei midagi uut siin päikese all, päikese all on paljutki kummalisemat, ja vähem kummalist.
